Peamine põhjus südamestimulaatorite palkamiseks on väga hea võiduaeg. Eelistatult maailmarekord. Südamestimulaatorita võistlustel, näiteks olümpiamängudel või maailmameistrivõistlustel, kipuvad sportlased sõitma taktikaliselt, sest hoolivad kellaajast ainult esimesena finišist üle minnes. Südamestimulaatorid hoolitsevad selle eest, et juhtgrupi tempo püsiks kõrge.

Ma ei ole kindlasti selle asjatundja, minu teadmised põhinevad mitme maratoni otseülekandes telerist. Sellest olen üsna kindel, et südamestimulaatorit ei tohi poolel teel maratonile siseneda, et väsinud südamestimulaatori töö üle võtta. Ma kahtlustan, et vastavalt IAAF-i reeglitele (ma pole seda kontrollinud) tuleb südamestimulaatoreid kohelda enam-vähem tavaliste osalejatena.

Maratoni südamestimulaatorid jätkavad pärast lepingulist kokkulepitud südamestimisteerimise distantsi peamisi põhjuseid seetõttu, et nad tunnevad end hästi ja arvavad, et suudavad saavutada PR-i, olümpia nominatsiooni või mis tahes eesmärgi. ei näe mingit probleemi, kui lõpuks osutub südamestimulaator võistluse lõpetama ja võidu võtma. Lõppude lõpuks, miks te takistaksite võistluse parimat sportlast võidust? Peale selle peaks spordivõistluste põhieesmärk olema näha, kes on parim, südamestimulaatori jätkamine ja võitmine saavutab organisatsiooni eesmärgi teda palgata: saada võimalikult terav võiduaeg.

Optimaalse jõudluse saavutamiseks pikal distantsil tasasel maastikul peab iga jooksja järgima oma optimaalset tempot, mitte kõikuvat. Juhuslikult kõikuv tempo kulutab sama lõpuaja jaoks rohkem energiat. Praeguses tempos teadlikkuse hoidmine igal hetkel kulutab vaimset energiat, mida saaks kulutada mujale. Suhteliselt lihtsaim meetod teadaolevast tempost kinnipidamiseks on jälgida jooksjat, kes on teada või eeldatavasti keskendub eelnevalt teadaolevale kindlale tempole. Kindlasti aitab see, kui võistluste korraldajad innustavad seda jooksjat (südamestimulaatorit) teisi jooksjaid ettearvatavalt teenima; muidu on see lihtsalt konkurent või hullemal juhul võistleja potentsiaalne vandenõulane.

Lisaks on kiire grupi juhtimine aerodünaamiliselt veidi ebasoodne. See, kes suudab 25 km jooksul püsiva esisõitjana püsida tihedalt jälgivate võistlejate pakiga ja seejärel edestada neid ülejäänud maratonirajal, on gruppi juba tohutult aidanud, hoolimata sellest, milline on nende täpne tempo esimese 25 km oli.

See vastus eeldab, et südamestimulaator on võistluste korraldajatega sõlmitud lepingu pidamisel vähemalt napilt professionaalne ja lepinguline tempo valiti mõistlikult.

Lisateabe saamiseks see artikkel ennustab, et

Kes lõpuks jookseb alla kahe tunni maratoni, peab alustama veendumusega, et see on võimalik, et just tema peab seda tegema seda ja et ta ei jõua sinna üksi.

See ei puuduta konkreetselt südamestimulaatoreid, vaid rühmitusi, mis võistlevad üksteise vastu sarnaselt rattatiimidele. Artiklis on häid teadmisi rühmas jooksmise psühholoogiliste aspektide kohta.

On kaks (mitte) kuulsat juhtumit, kus tempo seadurid jätkavad võistlust ja jätkavad võitu: Paul Pilkington 1994. aasta Los Angelese maratonil ja Tom Byers 1981. aasta Bisletti mängudel.

Byers saavutas kümnesekundilise eduseisu, kui "ülejäänud väljak keeldus tema tempot järgimast" ja Pilkington oli samamoodi kaugel ülejäänud pakist, kus ta pidi minema.

Teistes vastustes on õigesti märgitud, et mõned üritused panevad nende küülikud lepinguid väljalangema ja IAAF-i reeglid nõuavad, et kõik südamestimulaatorid alustaksid võistlust kõigi teistega (vastasel juhul on südamestimulaatorid mõne jooksja jaoks ebaõiglane abi).

Kui aga ürituse katkestamine pole lepingu osa, arvestage sellega: millist motivatsiooni peavad teised jooksjad järgima küüliku seatud tempot, kui teavad, et küülik langeb välja? Teisisõnu, mis mõtet on see, kui südamestimulaator jookseb 3/4 võistlusest eest välja ja langeb siis juhtpositsioonil olles välja?

Täiuslik südamestimulaator nõuab, et küülik tabaks täpselt nõutud jaotused määratud verstapostid, kuid nõuab ka, et tegelikud konkurendid oleksid südamestimulaatorite lähedal. Südamestimulaatoritel võistluse lõpetamise lubamine motiveerib teisi jooksjaid piraatlusest hoidumiseks vähemalt neid silmapiiril hoidma. Mul on selle teema kohta mujal midagi öelda olnud.

Kui südamestimulaator jõuab oma määratud väljalangemispunkti, kuid on endiselt juhtiv ja (oluline punkt) tunneb end endiselt võimekana liidripositsiooni hoidmisest võivad nad võidusõidul püsides ka edaspidi kasulikud olla. Mõni võistlus maksab südamestimulaatoritele rohkem, seda kauem saavad nad kokkulepitud tempos edasi juhtida. Nendel juhtudel langeb küülik, kui nad avastavad end tempo pealt maha kukkumisest (või rajal, kui ülejäänud väljak hakkab neist mööduma).

Peamiselt kahel põhjusel:

1. Südamestimulaator on kohustatud teatud distantsi jooksul teatud tempot hoidma, kuid tagantjärele mingeid kohustusi pole. Asju tehakse nii, sest südamestimulaatoreid palgavad inimesed lähtuvad eeldusest, et südamestimulaatorid ei suuda võistluse viimases osas tähtedega sammu pidada.

2. Lepingus on säte, mille kohaselt peab südamestimulaator teatud aja pärast võistluselt välja langema ja südamestimulaator valib lihtsalt lepingu rikkumise. Selle tulemusena ei saa südamestimulaator oma südamestimulaatoriteenuste eest tasu, kuid kui ta võistluse lõpuks võidab, on auhinnaraha tõenäoliselt oluliselt kõrgem kui tavaline südamestimulaatoritasu.